#testin — Public Fediverse posts

OK - peab ju nüüd proovima ära, et kuidas siis see 10 000 tähemärgine postituse välja näeb :D

Ja tegelikult on täitsa üks teema, mille üle tahaks mõtiskleda. Nimelt eile käisin Tartus ühte loengut koos oma juhendajaga tegemas ning seal palju põnevaid teemasid olid.

Esiteks “filtrimull” vs “kõlakamber”.

Pean tunnistama, et ka ma ise üsna tihti kipun võrdusmärki nende terminite vahele tõmbama, kuid tegelikult on nii, et kõlakamber tekib vastavalt meie valikutele. Ehk siis me ikkagi oleme huvitatud mingitest kindlatest teemadest ja tahame jälgida mingite konkreetsete inimeste tegemisi ja vastavalt sellele kujuneb meie inforuum. Kõlakambrist ei saa me kuskil lahti - offline elus valime ju seltskonda vastavalt huvidele ning ka siin Mastodonis ei näe me sama infot oma koduvoos.

Muidugi on kaks kohta, kus vähemalt serveri liikmete kõlakambri seinad lähevad maha - kohalik ja föderatiivne infovoog on meil kõigil samad. Samas eks iga server on ju omamoodi kõlakamber - lihtsalt palju suurm kui meie isiklik ruum.

Filtrimull on see, mida loovad algoritmid. Eks muidugi võib ju öelda, et siin teeme ka valiku, et mida vaatame, klikime ja kommenteerime, kuid see on palju salalikum ning ausalt öeldes ei saa mina küll tihti aru, mille järgi FB otsustab sisu kuvada. Ja filtrimull on neist kahest kindlasti ohtlikum, sest me isegi ei tea, et meie info on moonutatud. Õnneks seda filtrimulli siin Mastodonis ei eksisteeri.

Aga teine väga põnev teema, mis meil kerkis oli demoniseerimine.

Inspiratsioon siis tuli Varro seiklustest Twitteris ja väga huvitav oli see, et siin minu ja mu juhendaja arvamused esialgu väga lahku läksid. Nimelt mina olen juba umbes aasta püüdnud Varro postitusi ignoreerida, sest minu loogika (ja ka päris paljud empiirilised uuringud) näitavad, et kui ma mingilgi viisil reageerin sellele infole, siis ma lihtsalt aitan jama võimendada.

Juhendaja jälle väitis, et me ei saa vaikides vaadata, kuidas inforuumi risustakse ning seetõttu tuleb reageerida. Sellele väitele ei saa ma vastu vaielda ja ausalt öeldes painas mind see ebaloogilisus terve rongisõit. Ühelt poolt me ei tohiks kaasa aidata jama levimisele ja seega oleks kõige mõistlikum nüüd jama levitajaid ignoreerida. Teiselt poolt paneme end ignodes ju filtrimulli + kui keegi vastu ei vaidle, siis tundubki asi tõene. Ehk siis miks selline ebakõla tekib?

Lõpuks jõudsin järeldusele, probleem ei ole ju tegelikult selles, et kas me vastu reageerime, vaid pigem kuidas me vastu reageerime. Mida tulisem on vastureageering, sest rohkem sotsiaalset kapitali sellest saab… Meenus sellega seoses ka mu enda eelmise kevade seiklus seoses Grünthaliga. Mu esimene postitus sai küll mõningast tähelepanu (oli vist kokku mingi 300-400 tegevuse kanti postituse all), kuid suure tõenäosusega ei suutnud ma sellega väga kaugele oma filtrimullist saada. Aga tänu sellele, et Grünthali vastureaktsioon oli väga intensiivne (RK liige ähvardab tavakodanikku ühe postituse pärast kohtusse kaevata), siis tänu sellele jõudis kogu teema palju suurema auditooriumini. Ehk siis poleks Grünthal vastu reageerinud, siis levi oleks väiksem.

Samamoodi ju tegelikult praegu Varroga Twitteris. Oleks ta sinna läinud ja teinud oma postituse ja see oleks saanud kaks südamekest ja ühe reageeringu, siis ainuke tulemus oleks olnud see, et Varro väga ei viitsi rohkem Twitterisse minna. Aga kuna reaktsioon oli väga tugev ja see jõudis nii meediasse, kui sai ka hiljem kuvatõmmiseid jagada FB-s, siis tegelikult andis see Varrole päris palju sotsiaalset kapitali juurde…

Siit edasi jõudsin mõtetega sümbioosi juurde… Tegelikult toimub see sümbioos vastaspoolte vahel nii mikro, meso ja makro tasandil. Nt @evateemad ja Varro tegelikult saavad mõlemad konfliktist kasu, sest nad annavad üksteisele sisu ja aitavad mobiliseerida nö toetajaid või sarnaselt mõtlejaid. Meso tasandil nägime praegu sama EKRE ja Reformi puhul… See oleks EKRE jaoks suurepäraselt toiminud, kui nad poleks siin paari suuremat prohmakat teinud ja see ka põhjus, miks ma näiteks Reformile hääle andmise ise välistasin, sest nad aitasid EKRE-t võimendada.

Ja makro tasandil näeme seda juba rohkem kui aasta näiteks Ukraina sõja kontekstis, kus lääs vs ida telg või demokraatia vs autokraatia vastasseis… Või kui minna metasfääridesse, siis toimub ju igavene hea ja kurja võitlus.

Aga siit edasi tekkis mul küsimus, et kas me tegelikult tahamegi üldse vastaspoolest lahti saada, sest kui vastaspool kaob, siis kaob ka meie endi sotsiaalne kapital ning tihti kipume vastandumise kaudu ennast ka defineerima. Siin ma pole veel oma mõtetega väga kaugele jõudnud ja seega lõpetan nüüd selle katse, et kuidas üks ligi 5K tähemärgiline mammutpostitus siin välja näeb.

Võite ka kommenteerida, et kuidas nüüd tunne on, et kas sellises pikkuses postituse lugemine on OK või see ikkagi veidi liiga palju… Või kui teil postituse sisu mõtteid tekitas, siis muidugi sellel teemal kommentaarid veel eriti oodatud.

#sotsiaalmeedia #infovastupidavus #testin

OK - peab ju nüüd proovima ära, et kuidas siis see 10 000 tähemärgine postituse välja näeb :D

Ja tegelikult on täitsa üks teema, mille üle tahaks mõtiskleda. Nimelt eile käisin Tartus ühte loengut koos oma juhendajaga tegemas ning seal palju põnevaid teemasid olid.

Esiteks “filtrimull” vs “kõlakamber”.

Pean tunnistama, et ka ma ise üsna tihti kipun võrdusmärki nende terminite vahele tõmbama, kuid tegelikult on nii, et kõlakamber tekib vastavalt meie valikutele. Ehk siis me ikkagi oleme huvitatud mingitest kindlatest teemadest ja tahame jälgida mingite konkreetsete inimeste tegemisi ja vastavalt sellele kujuneb meie inforuum. Kõlakambrist ei saa me kuskil lahti - offline elus valime ju seltskonda vastavalt huvidele ning ka siin Mastodonis ei näe me sama infot oma koduvoos.

Muidugi on kaks kohta, kus vähemalt serveri liikmete kõlakambri seinad lähevad maha - kohalik ja föderatiivne infovoog on meil kõigil samad. Samas eks iga server on ju omamoodi kõlakamber - lihtsalt palju suurm kui meie isiklik ruum.

Filtrimull on see, mida loovad algoritmid. Eks muidugi võib ju öelda, et siin teeme ka valiku, et mida vaatame, klikime ja kommenteerime, kuid see on palju salalikum ning ausalt öeldes ei saa mina küll tihti aru, mille järgi FB otsustab sisu kuvada. Ja filtrimull on neist kahest kindlasti ohtlikum, sest me isegi ei tea, et meie info on moonutatud. Õnneks seda filtrimulli siin Mastodonis ei eksisteeri.

Aga teine väga põnev teema, mis meil kerkis oli demoniseerimine.

Inspiratsioon siis tuli Varro seiklustest Twitteris ja väga huvitav oli see, et siin minu ja mu juhendaja arvamused esialgu väga lahku läksid. Nimelt mina olen juba umbes aasta püüdnud Varro postitusi ignoreerida, sest minu loogika (ja ka päris paljud empiirilised uuringud) näitavad, et kui ma mingilgi viisil reageerin sellele infole, siis ma lihtsalt aitan jama võimendada.

Juhendaja jälle väitis, et me ei saa vaikides vaadata, kuidas inforuumi risustakse ning seetõttu tuleb reageerida. Sellele väitele ei saa ma vastu vaielda ja ausalt öeldes painas mind see ebaloogilisus terve rongisõit. Ühelt poolt me ei tohiks kaasa aidata jama levimisele ja seega oleks kõige mõistlikum nüüd jama levitajaid ignoreerida. Teiselt poolt paneme end ignodes ju filtrimulli + kui keegi vastu ei vaidle, siis tundubki asi tõene. Ehk siis miks selline ebakõla tekib?

Lõpuks jõudsin järeldusele, probleem ei ole ju tegelikult selles, et kas me vastu reageerime, vaid pigem kuidas me vastu reageerime. Mida tulisem on vastureageering, sest rohkem sotsiaalset kapitali sellest saab… Meenus sellega seoses ka mu enda eelmise kevade seiklus seoses Grünthaliga. Mu esimene postitus sai küll mõningast tähelepanu (oli vist kokku mingi 300-400 tegevuse kanti postituse all), kuid suure tõenäosusega ei suutnud ma sellega väga kaugele oma filtrimullist saada. Aga tänu sellele, et Grünthali vastureaktsioon oli väga intensiivne (RK liige ähvardab tavakodanikku ühe postituse pärast kohtusse kaevata), siis tänu sellele jõudis kogu teema palju suurema auditooriumini. Ehk siis poleks Grünthal vastu reageerinud, siis levi oleks väiksem.

Samamoodi ju tegelikult praegu Varroga Twitteris. Oleks ta sinna läinud ja teinud oma postituse ja see oleks saanud kaks südamekest ja ühe reageeringu, siis ainuke tulemus oleks olnud see, et Varro väga ei viitsi rohkem Twitterisse minna. Aga kuna reaktsioon oli väga tugev ja see jõudis nii meediasse, kui sai ka hiljem kuvatõmmiseid jagada FB-s, siis tegelikult andis see Varrole päris palju sotsiaalset kapitali juurde…

Siit edasi jõudsin mõtetega sümbioosi juurde… Tegelikult toimub see sümbioos vastaspoolte vahel nii mikro, meso ja makro tasandil. Nt @evateemad ja Varro tegelikult saavad mõlemad konfliktist kasu, sest nad annavad üksteisele sisu ja aitavad mobiliseerida nö toetajaid või sarnaselt mõtlejaid. Meso tasandil nägime praegu sama EKRE ja Reformi puhul… See oleks EKRE jaoks suurepäraselt toiminud, kui nad poleks siin paari suuremat prohmakat teinud ja see ka põhjus, miks ma näiteks Reformile hääle andmise ise välistasin, sest nad aitasid EKRE-t võimendada.

Ja makro tasandil näeme seda juba rohkem kui aasta näiteks Ukraina sõja kontekstis, kus lääs vs ida telg või demokraatia vs autokraatia vastasseis… Või kui minna metasfääridesse, siis toimub ju igavene hea ja kurja võitlus.

Aga siit edasi tekkis mul küsimus, et kas me tegelikult tahamegi üldse vastaspoolest lahti saada, sest kui vastaspool kaob, siis kaob ka meie endi sotsiaalne kapital ning tihti kipume vastandumise kaudu ennast ka defineerima. Siin ma pole veel oma mõtetega väga kaugele jõudnud ja seega lõpetan nüüd selle katse, et kuidas üks ligi 5K tähemärgiline mammutpostitus siin välja näeb.

Võite ka kommenteerida, et kuidas nüüd tunne on, et kas sellises pikkuses postituse lugemine on OK või see ikkagi veidi liiga palju… Või kui teil postituse sisu mõtteid tekitas, siis muidugi sellel teemal kommentaarid veel eriti oodatud.

#sotsiaalmeedia #infovastupidavus #testin