#gunterprodohl — Public Fediverse posts

Minu jaoks oluline raamat. Piisab, kui vaadata kasvõi juuresolevat kollast kaanepilti – kohe näha, et korduvalt loetud. Tagakaas ja viimane leht on köitel üldse puudu.

Günter Prodöhl (29. V 1920 – 9. VI 1988) oli Ida-Saksa autor, keda kõige enam mäletatakse sealse telekrimisarja «Blaulicht» stsenarsitina. Populaarne oli ka viieköiteline «Kriminalfälle ohne Beispiel» (1960, 1962, 1962, 1965, 1969), kus autor kirjeldas skandaalseid kuritöid lahates lääneilma roiskumist ning kritiseeris sealset politseid ja kohtusüsteemi. Igas köites kuus kuni kaheksa juhtumit. Kirjutised uitavad hämaral alal, mis jääb faktikirjandusliku reportaaži ja paskvilse ilukirjanduse vahele. Tänapäeval läheks see kõik ilmselt true crime'i alla.

Eestikeelne «Sõidupilet olematusse» on valik saksakeelsetest köidetest ning rooma number markeeribki, millises köites konkreetne lugu esmakordselt ilmus...

Sisukord:
Järgmine mõrv neljakümne seitsme minuti pärast (Der nächste Mord in 47 Minuten) V
Kägistaja Bostonist (Der Würger von Boston) V
Sõidupilet olematusse (Die Fahrkarte ins Nichts) III
Lõbutüdruk sõjaministri elus (Der Kriegsminister und das Callgirl) IV
Sajandirööv (Die Herren Posträuber geben sich die Ehre...) IV
Pesuehtne justiitsmõrv (Der perfekte Justizmord) IV
Laadapalagan kohtukoja akende all (Indizienmord) III

Nagu pealkirjadest näha on tegu skandaalimaiguliste lugudega. Osad pealkirjad on täpselt tõlgitud, üks oli kergelt tuvastatav, aga viimase tarbeks ostisin ma üles saksakeelsed originaalid. Need valgekaanelised kordustrükid juuresolevalt ühispildilt. Eriline mustikavalu oli aga autori pildi leidmine – juuresolev oligi vist ainus, mille ma wõrgust leida suutsin.

Nüüd ülelugenuna olen ma üsna kindel, et tegu on kaudtõlkega vene keelest. Osaliselt viitab sellele tõlkejärelsõna, kus nõukogude õigusteduste doktor ja professor seletab, kuidas loetut mõista. Kuid peamine argument on siiski isikunimede ja ajalehtede-ajakirjade nimede valestikirjutamised. Ka pärinevad noirse pulbi maigulised illustratsioonid mingist Peipsi-tagusest väljaandest. Olen neidsamu näinud ühes ukrainakeelses valikus, mis küll ei kattunud eestikeelsega. Kujundaja Viive Vist pani need pildid lihtsalt kaanele kokku. Piltide ja kaane kohta pole mul ühtki halba sõna öelda, sest omal ajal just need koolipoisi raamatut lugema sütitasidki.
(Muide, autori nimi on kaanel vigaselt, tiitellehel aga õigesti.)

Lugesin seda pehmekaanelist sopakat esmakordselt teismelisena. Raamat rokkis, kas teate! Auto põrutab teelt välja merre, otse sinna, kuhu tapamaja omi rappeid viskab ning see koht kihab haidest ja autosolnust jälgi ei jää. Pidžaamapeod lõbutüdrukutega. Vasikasuuruste mõrtsukoerte sabas lohisevad hirmunud vanamutid. Väidetavalt ootamatult töölehakanud lennukipropelleri poolt poolekslõigatud mehaanik. Jne, jne. Roiskumisaldis nõukogude koolipoiss sai raamatust ikka täislaksu. Rääkis ja soovitas sõpradele. Ja see küüniline köide omas teatavat menu küll.

Aastavahetusel pärast pikka vahet üle lugedes märkasin mitmeid puudusi. Autor ajuti suisa nämmutab ja tekst takerdub. Nolgina ei pannud ma kapitalistliku kiskjalikkuse ja džunglimoraali kriitikat ehk niipalju tähele, aga üle lugedes oli see sageli päris tüütu. Samas, lugude paremusjärjestus jäi samaks. Esimene ja kõige parem on endiselt nimilugu, millele mõningase vahega järgnevad rongirööv, lõbutüdruk ja Bostoni kägistaja.

Takkajärgi targana võin kokkuvõtvalt öelda, et antud pehmekaaneline paljastuslik sopakas paotas minu jaoks pisut ust noiri ja karmi koolkonna krimikirjandusse. Ja just selle köite mõjul olid hiljemloetud Chandler, Hammett ja Spillane otsekui kohtumised vana tuttavaga. Samas ei oska ma öelda, kas antud köide vormis mind kuidagi selles suunas või ongi minus peidus üks väike sadistlik-küüniline lõõpimishimuline värdjas. Noh, et kas on olemas inimtüüp, kellele taoline kirjandus lihtsalt enam sobib või tegi ebaeakohase köite lugemine minus jäädavaid kahjustusi.

Kuigi ma olen nüüd märksa kriitilisem, nautisin ma suuresti ka viimast ülelugemist. Soovitada siiski ei julge...

Günter Prodöhl «Sõidupilet olematusse»
Eesti Raamat, 1973, 224 lk, tlk Paul Mõtsküla
Originaalpealkiri: Kriminalfälle ohne Beispiel

#krimikirjandus #truecrime #GünterProdöhl #PaulMõtsküla #ViiveVist #HeinoMandri

Kui keegi ikkagi tahab ohutult maitseproovi võtta, siis Bostoni kägistaja lugu on siinmail ka Heino Mandri poolt järjejutuks loetud...

https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/jarjejutt-gunter-prodohl-bostoni-lugu